Siia ja sinna

september 07, 2011


Meile kohe meeldib mööda Eestit seigelda. Pole mingi probleem pakkida hommikul oma 7 asja, ajada selle pakkimise käigus mees hulluks, võtta kaasa paar parimat reisikaaslast ja asuda teele kuhugi, et õhtuks koju tagasi jõuda.
Hiljuti otsustasime käia vaatamas, kas paljukiidetud Piisonifarm  Rakvere lähistel on ikka nii äge kui räägitakse.
Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis... no ei ole. See tähendab, et väga väga toredad on 1. maalähedane interjöör nii seest kui väljast (erilised plusspunktid lähevad padjasõdalale, mis oli lapse lemmik ja tulaettruumile, mis lihstalt ajas muigama oma äärmiselt kihvtis olekus) 2. väljas asuvad hütid väsinuile 3. mõnus nö pererahvas 4. ja viimaseks, kuid mitte üldse kõige vähemtähtsaks, muhe bernhardiin, kes seal ringi jalutas ja kõigi sõber oli... 
Kahjuks suutis pakutav toit suure osa positiivsest emotsioonist ära rikkuda ja kuidagi ei suuda mõista, miks üks selline vahva asutus, kel oma porgand, kurk ja kaalikas maja taga kasvab, peaks ometi toidus kasutama külmutatud juurvilju :S Praes olev liha oli hea ainult veise sisefilee puhul, mille osas samas hind ja suurus oleks võinud rohkem omavahelises kooskõlas olla. Eriti kui arvestada seda, et inimesed arvatavasti sõidavad üsna pika maa maha, et sinna jõuda ja ootavad nagu meiegi, erilist toiduelamust. Lastega ei ole sealses menüüs ka eriti kahjuks arvestatud, kelle pärast ju suurem osa peresid selle teekonna ette võtabki.
Miniloomaaed oli küll suur aga loomad piisavalt kaugel, et lapses huvi mitte äratada ja nii me sealt üsna kiirelt ära tulimegi, otsustades leida mõne mõnusa mereranna. Nii jõudsime lõpuks Eismale, millest olime ka palju head kuulnud aga kohale jõudes avanes eriti kurb vaatepilt, kuidas järjest ja järjest oli kellegi nobe käsi kõik ilusad männimetsad lageraidega asendanud. Pilt oli tõeliselt kurb. Nii kurb, et piltigi ei tahtnud teha nt sellest, kuidas kunagi mõnusalt metsa sisse ehitatud majad nüüd nukralt tühjal väljal seisavad.
Mererannas siiski saime natuke jalutada. 
 Kellegi osavad käed oli sinna mõned päris mõnusad asjad ehitanud... kindluse ja kilpkonna. Hülged olid ka aga neid oli keegi juba natuke lõhkunud.
Ma arvan, et kui oleks võimalik, siis laps meil ainult liiva sees elaks... ja käbisid korjakski. 
Lõpuks jõudsime Rakvere Linnusesse, mõeldes, et teeme ainult ühe kiire tiiru. Keegi meist polnud seal aastaid, et mitte öelda aastakümneid, käinud. Üllatus oli suur, kui ees ootas nii palju põnevat, et kui lõpuks väljusime, oli kell 2 tunni võrra edasi nihkunud. Soovitan kõigile, kes pole ammu käinud, päris mõnus elamus! Kahjuks ei saanud teha ühtki pilti, ainult pärast väljas kohustusliku laps+sarviline :) 


Vaata lisaks

0 kommentaari