Sügismeeleolud

oktoober 06, 2010

Täna tuli tahtmine midagi jälle klõpsida. Sügisvärvid tundusid selleks päris sobivad. Otsisin üles teise objektiivi - Sigma 70-300 mm 1:4-5.6 DG Macro. Ma ei saa väita, et ma kunagi erilist vaimustust selle objektiivi osas oleksin tundud. Proovisin täna nii last kui macrosid pildistada, esimesed tulid kusjuures sellised päris huvitavad kohati, hästi terava piirjoonega. Või siis oli variant, et ei tulnud üldse välja, sest teravustamine oli kuidagi hoopis teistmoodi kui Canon 17-85 mm F4-5.6-ga, mis muidu koguaeg ees on ja millega harjunud olen.
Macrode jaoks mu käsi pole ilmselt väga stabiilne ja sellist tulemust ei saanud nagu ootasin. Aga statiivi ka ei viitsinud koos lapse ja rattaga kaasa tassida. Mõnikord siiski kindlasti proovin, kui suur vahe on.

Üks lendav tegelane jäi ka kogemata ette. Ei saanud talle kahjuks piisavalt lähedale... mis oli vist ikka tegelikult hea, sest ma olen suhteliselt putukafoob :)
Enamasti klõpsisin niisama ilusaid värve ja huvitavaid struktuure... pärast arvutist vaadates oli ikka teravusega mingi jama enamasti...ava siin on 5.6.
Proovisin mõne pildi Shade White Balance`iga ka. Suvel juba mulle meeldis kaamera vahel sellele valgusrežiimile keerata, sest andis mõnusa sooja tooni. Nüüd sügisesse sobis ka päris hästi. On ju vahe - Auto WB.. 
... ja Shade... 
See on ainuke pilt, peale viimase, millele LR-i ühe Preseti peale panin toonide mõttes...
Enamik on tehtud 300 mm zuumiga, ava 4 või 5.6.
Mulle üldjuhul meeldib ikka inimesi rohkem pildistada aga macro tekstuuridega mängida on ka vahel huvitav. Kui need pildid ainult kuidagi teravamad saaks ja statiivi nii tüütu kasutada poleks. Täitsa tavaline kontpuuleheke...
... aga päris päris lähedalt nii huvitav ja tundub nii pehme nagu oleks sametist :) 
Endale muidugi mulle meeldis lõpuks kõige rohkem ikka see, kus "inimese hinge" ka juures. Laps korjab lillekastist ikka meil veel maasikaid :)

Vaata lisaks

0 kommentaari