Kuidas ma fotopisikule näpu andsin

august 21, 2010

Jaajaa. Nüüd tuleb vist nii mõnelegi tuttav ette.
Et mis neil meeleheitel koduperenaistel seal kodus muud ikka teha, kui tolmurullide, tatiste ninade pühkimise ja muude toimetuste kõrval avastada enda jaoks fotoaparaat. Heal juhul selline, mille kallis kaasa on hankinud endale nt reisipiltide jaoks või unistusest meeltesegadushoos hakata loodusfotograafiks :) No mina igastahes avastasin, et see kole raske (no võrreldes siis nö seebikarbiga, eks) aparaat, mis kandis marki Canon EOS 350D, tegi ikka isegi selle perenaiseprogrammiga (loe: nupp asendis P) nagu seda ühes vahvas foorumis on nimetatud, tunduvalt ägedamaid pilte kui minu kasutuses olev tavaline digikaamera. Ja nii ta läks. Aasta oli siis 2007. Sellest ajast peale ma ei saanud enam peegelkaamerat käest. No ja mis siis, et pildile jäi enamasti oma pere. Armas ju :)

 Ja kuna mulle toas eriti ei meeldi pildistada, siis sai kaamera talvel pisut puhkust. Kuniks kevadeni...

Vot just nende piltide pärast pean ma nüüd koguaeg kaamerat näppima ja inimesi kiusama. Ja ma tean küll väga hästi, et ma olen praegu oma arengus umbestäpselt seal, kus ahvid avastasid, et on võimalik ka puu otsast alla tulla aga eks ma võin ju unistada ning püüda ikka paremini, kõrgemale ja kaugemale :)

Vaata lisaks

0 kommentaari